Huh huh huh :). Ei teagi nüüd täpselt, et kust siis alustada. Ütleme nii, et selline turistipaanika hakkab juba peale tulema, et reis liigub järjest lõpu poole, siis iga pilv, bussisõit vms tekitab tunnet, et me ei jõuagi kõike teha.
Don Det oli täiesti ebanormaalselt hull ja lahe saar. Kuna seal saarel ATM polnud ning me ju ei tulnud selle peale eelnevalt, et raha välja võtta, siis otsustasime hakata taas Tai poole liikuma. Viimane õhtu oli seal nagu mingi unenägu, mis lõppes sellega, et istusime lõkke ääres u 20se seltskonnaga, kus üks mees laulis u 20 minutit laulu "ejaculation" (ma päris täpselt ei saanudki aru, miks) ning käis oma õega alasti ujumas. Viimasest on mul meeles eredad flashbackid sellest, et Kats näitas "mis mõttes" pilguga taskulampi nende peale u 5 korda. See nägi välja umbes selline, et koht on täiesti kott pime, ainuke asi, mida sa näed on lõke ja, kui Kats taskulambi nende peale suunas, siis olid nad kahekesi nudeshow rambivalguses.
Sellesse samasse seltskonda kuulusid ka 3 prantsuse kutti, kellest üks mängis nii lahedat trompetit (vahelduva eduga, sest ta oli nii purjus või popsus, et nii mõnegi laulu ajal vajus ta lihtsalt unne), teine prantsuse kutt roomas keset pidu, pimedast, kuskilt paadi alt välja (selgus, et ta oli kuskile sinna päeval magama jäänud), üks iisraeli kutt, hollandist Krusty the cloun ning mingi suur hulk tänapäeva 19-aastaseid hipisid.
Öösel kottpimedas koju tulles itsitasime kõva häälega, nii et hommikul olid naabrid suht pahaste nägudega. Teemaks oli äratuskella puudumine. Meie paat pidi minema hommikul vara, siis mõtlesime välja viise, kuidas õigel ajal ülesse tõusta. Kats käis küsis isegi meie võrkkiiges magavalt Kawazukilt, kas tal pole. (Kogu see situatsioon on muidugi ainult meile naljakas, aga tõesti, sel hetkel tundus kogu see õhtu/tegevus ebanormaalselt naljakana).
Kuna Laoses meil telefonid ei töödanud, siis oli meil kellaaegadest, päevadest ning kuupäevadest täiesti 0 teadmine. Mulle meeldis see tunne, see tekitas sellise ebamäärase olemise, kus mitte millelgi muul, peale olemise, pole mõtet.
Uusi plätusid ma Don Detilt ei ostnud, vaid üks hommik lõikasin need lihtsalt kääridega väiksemaks. Kui ma lõpuks vist Don Deti mõju alt välja pääsesin, siis need ÕUDSAD plätud polnud enam isegi kaugelt naljakad :))). Nüüd on mul uued (õnneks).
Tai piirile minnes istusin mingite tai kuttidega kuskil bussi taga väikeses putkas (Kats magas bussi põrandal, sest me saime ainult seismiskohad). Igal juhul on mul nüüd tai poiste kontakt, kes lubasid mind Bangkokis alati igale poole viia. Nad olid väga lahedad ja sõbralikud ning sain natuke tai keelt juurde õppida. Nüüd oskan tai keeles veel öelda "mis on su nimi", "ma armastan sind", " tere hommikust/päevast/õhtust". Kõik "see tore" sai sellega läbi, kui meil kästi Tai piirilt tagasi Laosesse minna. Istusime keset middle of nowhere kurbade nägudega ning mõtlesime, et mis meist saab. See olukord oli suhteliselt melanhoolne, sest olime väga väsinud, oli väga pime ning sadas padukat :). Peale seda otsustasime, et võtame Pakses 5 tärni hotelli (mis maksis 200 krooni öö vms). Seal kohtusime ühe prantsuse vanamehega, kes alguses tundus mulle väga tore. Kui ta aga hakkas rääkima mulle enda adopteeritud (mitte ametlikult) lao poisist, kes on 20- aastane ning kellele ta maja jms ostis, siis läks mul ihu ja arvamus temast küll imelikuks.
Miks meid tagasi saadeti?
Eesti vabariigi tegemata töö pärast.
Otsustasime, et ostame lennupileti Bangkoki. (kurat noh!) Hommikul olime Bangkokis. Lennureis oli nagu bussireis. Paksest sõideti Suva...(ma ei mäleta selle koha nime), siis kõik lennukisolijad võisid lennukist maha minna, endale süüa osta ja siis sõideti lennukiga edasi. Vähemalt mulle tundub see absurdne :).
Bangkokis kohtusime kogemata kõikide meie sõpradega: austraallase Lindseyga, Don Det Marco ja Mickhaeliga ning viimane õhtu sai seal õnnelikult mööda veedetud. Suhtkoht kreisi :).
Bangkokist lendasime (mul taas) Koh phanganile Marko juurde. Eile läksime vara magama ja ma nüüd massaaži.
Ja meie reis saabki nädala pärast läbi :(...
Kuna mul nats kiire, siis ei viitsi seda kirjutist üle lugeda, seega... annab kindlasti soovida paremat asja :)
Kallistades,
KK
Mar 2, 2009
Feb 26, 2009
Been there, Don Det
Vangviengis sai käidud ka tubbingutega sõitmas. Põhimõtteliselt kehtib asi siis sedasi, et sa rendid endale tubbingu, see visatakse jõkke ning siis hakkad koos jõevooluga mööda jõge alla sõitma. Vahepeal on erinevad baarid, erineva muusika ning ajaveetmisatribuutikaga, nagu nt suured kiiged, liumägi vms, kust on siis võimalik ennast vette libistada. Iseenesest meie natuke nagu pettusime, arvasime, et see vingem, aga iseenesest oli ikkagi tore.
Kats tegi liumäge asja ja viskas ennast ka suurelt kiigelt vette. Mina suutsin enda varbaid niimoodi vigastada, et need kaks päeva mul verevalumites ning paistes olid. Jõel kohtusime ühtede iisraeli kuttidega (iaan ja paan olid vist nende nimed :), kellega koos õhtu sai veedetud.
Meet Joe Black
Õhtul diskotamas kohtusime ka kohaliku Joega. Kui olin ta kõrvale maha prantsatanud, siis küsisin, et mis ta nimi on. Ma käisin ikka väga pingsalt talle peale, et ta meile oma õige nime ütleks, mitte tavalise ameerika oma. Peale neljasilbilist ho-lao-jao-jne leppisime ka meie, et ta on lihtsalt tavaline Joe.
Magamiskohtadega buss
Vang Viengist ostsime bussipileti otse 4000 Islandile. Olime veel üpris rahul endaga, sest kauplesime pileti 280 000 kipile 330 000-lt. Hiljem muidugi selgus, et nad tõmbasid meid ja müüsid meile hoopis u 60 000 kip kallima pileti, sest meie reis ei lõppenud mitte 4000 Islandil, vaid Pakses, kust on u 2h sõit 4000 Islandile. Kogu see reis oli järjekordne piin. Sõitsime esimest korda magamiskohtadega bussis, mis oli teisel korrusel olijatele (ehk meile) omamoodi surmalõks. Iga tavalise keeru peale oleks Kats võinud teiselt korruselt alla lennata esimesele kaissu. Õnnelikult Paksesse jõudes kohtusime kahe soomlasest tüdruku, ühe Brisbane kuti Lindsayga ning inglase Isaackiga. Vähe sellest, et meid tõmmati bussipiletiga, pandi meid kuskil suvalisel teelõigul maha ja kästi jala u 2 km käia (ei taha mainida, et siis oli u 35 kraadi sooja). Muidugi ei lõppenud meie suht p****s päev sellega. Kuna panin oma Lonely Planeti teise kotti, siis sattusime ka valele saarele :).
Don Det
Lõpuks oleme siis saarel, kuhu ka jõuda tahtsime. Asume 15 krooni maksvas bungalows, kus meie naabrid on igatunnised popsutajad. Ma tean, et kanep on paha jne, aga siin saarel oleks see lausa jumala poolt ette nähtud patt, kui seda siin ei teeks. Naabriteks on meil itaallane Marco (34), Tšiilist pärit Teresa (24), rootslasest kindergarden õpetaja Michael (29), jaapanlasest kunstnik Kawazaki :)). Põhimõtteliselt siin saarel muud ei tehtagi, kui veedetakse lihtsalt nii chillilt aega kui võimalik. Ma vist ei pea teile mainimagi, kui palju meil siin on nalja saanud.
Big foot
Keegi varastas üks õhtu ära mu jalanõud. Sealt kohast, kus mu jalanõud ära varastati anti vastu mulle üks paar kellegi teise omi. Ma nüüd küll ei taha öelda, aga need nn uued plätud on u 45 suurus ja nendega ringi käies olen kõigile naerualuseks. Eriti ei saa mu jalanõudest üle itaallane Marco, kes iga hommik naerdes mulle teavitab, et mu üks plätu on jälle erinev eilsest, sest pimedas tunduvad need kõik ju ühesugused. Tähelepanu äratamiseks on need lausa imevahendid :). Uusi ei taha osta seepärast, et nad küsivalt mult hingehinda :(.
Pimesik
Põhimõtteliselt on siin saarel ainult kella 4st-11ni õhtul elekter. Mis tähendab, et kui sa jood ennast purju või tõmbad popsu kodunt eemal, siis valguslamp või ükskõik, milline muu valgust edastav vahend on hädavajalik. Esimene õhtu me muidugi seda ei teadnud ning suutsime ära eksida. Õnneks poolakate klükoop suutis meid päästa ning üks hetk middle of nowhere, pimedamais kohas leidsime oma kodu ülesse.
Putukad
On lihtsalt rõvedad siin :). Ma isegi ei hakka teile kirjeldama mitmejalgsed, kui suured, paksud, värvuselt või karvased need on.
Ö Ä K :)
Kats tegi liumäge asja ja viskas ennast ka suurelt kiigelt vette. Mina suutsin enda varbaid niimoodi vigastada, et need kaks päeva mul verevalumites ning paistes olid. Jõel kohtusime ühtede iisraeli kuttidega (iaan ja paan olid vist nende nimed :), kellega koos õhtu sai veedetud.
Meet Joe Black
Õhtul diskotamas kohtusime ka kohaliku Joega. Kui olin ta kõrvale maha prantsatanud, siis küsisin, et mis ta nimi on. Ma käisin ikka väga pingsalt talle peale, et ta meile oma õige nime ütleks, mitte tavalise ameerika oma. Peale neljasilbilist ho-lao-jao-jne leppisime ka meie, et ta on lihtsalt tavaline Joe.
Magamiskohtadega buss
Vang Viengist ostsime bussipileti otse 4000 Islandile. Olime veel üpris rahul endaga, sest kauplesime pileti 280 000 kipile 330 000-lt. Hiljem muidugi selgus, et nad tõmbasid meid ja müüsid meile hoopis u 60 000 kip kallima pileti, sest meie reis ei lõppenud mitte 4000 Islandil, vaid Pakses, kust on u 2h sõit 4000 Islandile. Kogu see reis oli järjekordne piin. Sõitsime esimest korda magamiskohtadega bussis, mis oli teisel korrusel olijatele (ehk meile) omamoodi surmalõks. Iga tavalise keeru peale oleks Kats võinud teiselt korruselt alla lennata esimesele kaissu. Õnnelikult Paksesse jõudes kohtusime kahe soomlasest tüdruku, ühe Brisbane kuti Lindsayga ning inglase Isaackiga. Vähe sellest, et meid tõmmati bussipiletiga, pandi meid kuskil suvalisel teelõigul maha ja kästi jala u 2 km käia (ei taha mainida, et siis oli u 35 kraadi sooja). Muidugi ei lõppenud meie suht p****s päev sellega. Kuna panin oma Lonely Planeti teise kotti, siis sattusime ka valele saarele :).
Don Det
Lõpuks oleme siis saarel, kuhu ka jõuda tahtsime. Asume 15 krooni maksvas bungalows, kus meie naabrid on igatunnised popsutajad. Ma tean, et kanep on paha jne, aga siin saarel oleks see lausa jumala poolt ette nähtud patt, kui seda siin ei teeks. Naabriteks on meil itaallane Marco (34), Tšiilist pärit Teresa (24), rootslasest kindergarden õpetaja Michael (29), jaapanlasest kunstnik Kawazaki :)). Põhimõtteliselt siin saarel muud ei tehtagi, kui veedetakse lihtsalt nii chillilt aega kui võimalik. Ma vist ei pea teile mainimagi, kui palju meil siin on nalja saanud.
Big foot
Keegi varastas üks õhtu ära mu jalanõud. Sealt kohast, kus mu jalanõud ära varastati anti vastu mulle üks paar kellegi teise omi. Ma nüüd küll ei taha öelda, aga need nn uued plätud on u 45 suurus ja nendega ringi käies olen kõigile naerualuseks. Eriti ei saa mu jalanõudest üle itaallane Marco, kes iga hommik naerdes mulle teavitab, et mu üks plätu on jälle erinev eilsest, sest pimedas tunduvad need kõik ju ühesugused. Tähelepanu äratamiseks on need lausa imevahendid :). Uusi ei taha osta seepärast, et nad küsivalt mult hingehinda :(.
Pimesik
Põhimõtteliselt on siin saarel ainult kella 4st-11ni õhtul elekter. Mis tähendab, et kui sa jood ennast purju või tõmbad popsu kodunt eemal, siis valguslamp või ükskõik, milline muu valgust edastav vahend on hädavajalik. Esimene õhtu me muidugi seda ei teadnud ning suutsime ära eksida. Õnneks poolakate klükoop suutis meid päästa ning üks hetk middle of nowhere, pimedamais kohas leidsime oma kodu ülesse.
Putukad
On lihtsalt rõvedad siin :). Ma isegi ei hakka teile kirjeldama mitmejalgsed, kui suured, paksud, värvuselt või karvased need on.
Ö Ä K :)
Feb 20, 2009
Luang Prabang to Vang Vieng
Luang Prabangis veetsime kokku kolm ööd ja neli päeva. Tegemist sellise väikese armsa mägilinnaga, kus igal ööl ööturud ning väike pidutsemine. Ütleme nii, et Luang Prabang pole kindlasti Lao kõige odavamate linnade killast, aga arvestades summasid, siis meie jaoks ka mitte kallis.
Üks päev tegime linnale ratastega tiiru peale ning sedasi sattusime kogemata ka bussiterminali, kust ostsime Vang Viengi bussipiletid, saime u 30% odavamalt, st enam vähem 30-50% panevad turistifirmad piletitele otsa.
Traditsioonide jätkamine…
…on meil hädavajalik, et mitte teid alt vedada. Seega sai üks päev taas niisama sööma mindud, mis lõppes sellega, et meie toas oli suur vee uputus ja ilma naljata ka minul oht surma saada.
Täpsemalt algas siis asi sellega, et eelmine päev tegime kokkuleppe, et too päev sööme ainult kala. Leidsime siis ühe õdusa baari, kus menüüs oli küll ainult üks kala, aga see eest odav õlu. Üks hetk istusid meie lauda kaks inglise kutti, kelle järgi õigepea ka ülejäänud seltskond. Meie naljad a la „if You do this thing one more time, You will be waking up, my elbow in Your ass“ ajasid küll inimesi naerma, aga mingi hetk öeldi mulle, et „Your friend (Kats siis :) is a bit scary“. Sellegi poolest sattusime mingi hetk bowlingut mängima (sest see on ainuke asi, mis peale 11.30 lahti on). Sealne bowling nägi välja põhimõtteliselt selline: kujutage ette purjus Katsi, kelle suus põlev suits, paremas käes bowlingu kuul ning teises käes õlu ja üks plätu hoogu võttes jalast lendamas.
Koju minnes käskis Kats meid midlle of nowhere maha panna, sest arvas, et oleme ühe kodu ristmiku juures. Mina astusin nagu korralik lammas tema järgi tuktukist välja, kuid peale peatut edasi-tagasi käimist saime aru, et oleme ikka totaalselt vales kohas. Hiljem selgus, et olime u 10 minuti kaugusel meie päris kodust. Istusime siis uuesti tuktuki peale ja maha tulles leidsime eest kutid, kellega just koos bowlingut sai mängitud. Koos sai päris korralikult naerdud, et kus me maha läksime, sest tegelikult elasime nende kuttidega kõrvuti :). Sõime nende isetehtud võileivad ära peale mida avastasime, et meie koduvärav oli selleks kellaks juba suletud. Koduaed oli selline, kus ülesse äärde oli varaste peletamiseks pandud sellised noolekujulised raudorgid. Meie hüüete „please wake up“, võrgu all magav pere ennast ülesse ei ajanud ning mõeldud tehtud, hakkasime siis sealt üle ronime. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui naljakas see oli. Kainepeaga muidugi järele mõeldes, siis see oli ikka suht ohtlik ronimine, aga selle ettevõtmise jaburdus ning võrgu all magav pere oli väärt seda tegu. Tuppa jõudes ronisime ruttu voodisse, siis vähe sellest, et nii suur uni oli ja pidin taluma Katsi vingumisest, et ma läheksin ja keeraksin tilkuva kraani kinni, suutis Kats viimase niimoodi katki keerata, et sealt vesi täiega purskama hakkas. Kats lippas trussade väel võrgu all magavat peret ülesse ajama ja püüdis sealt mingi väikese lapse kinni. Mina jäin rätiga seda vett hoidma, mingi hetk ma avastasin, et sellest maha pursanud veest oli mu stepslis olev arvutiaku u paar cm võrra kaugemal, siis korra kadus küll see naeratus näost. Meie meeletu naermise peale tuli mingi kutt meie ukse taha ja palus, et me vaiksemalt oleksime. Peale seda, kui ta meid nägi – ta rohkem meiega ei riielnud. Kahjuks ei osanud see kinni püütud laps midagi muud teha, kui kogu maja kraanid kinni keerata, siis hommikul kella 5 ajal tehti need kraanid lahti ja vett purskas samamoodi nagu ennem. Uni oli nii magus, et me kumbki ei suutnud ka sellele reageerida. Kuna pidime väga vara ülesse tõusma, sest mina leppisin purjuspeaga kella kümnese kohtumise kokku, et waterfalli minna vaatama, siis palusime, et 8 tuleks keegi ja parandaks selle ära. Täpselt kell 8.00 koputati meie uksele ning Kats avas ukse, siis kostus ainult selline „oihoihoih“ selle mehe suust ja ta jooksis ruttu minema. Ta vist alguses mõtles, et väike veenire vms. Igal juhul, selline õhtu oli siis meil.
Positiivsed ioonid?
Olid need positiivsed või negatiivsed ioonid, mis siis jugade juurest inimesed saama pidid ning õnnelikus neid tegema? Neid me siis loodetavasti saime. Waterfall oli ilus ning waterfalli all olid ka väikesed looduslikud „basseinid“, kus sai ujumas käia. Kokku kolm. Ühe „basseini“ juures oli võimalik ka nööriga vette hüpata. Kats sai sealt oma käele maailma suurima ja koledama verevalumi, aga see eest oli tal äge. Ennast teades, siis mina hoidsin sellisest atraktsioonist väga kaugle.
Õhtul sõime kala ja läksime varakult tuttu, et kella kaheksasele (hommikul) bussile jõuda.
Bussireis kestis 6 tundi ja tuleb öelda, et see mägedes liiklemine, gaasi ning piduri selge ekspluateerimine ei olnud taas mingi väga mõnus sõidu kogemus.
Hetkel ööbime siis 25 krooni maksvas bungalows ning eile sai ka Vang Viengis üks põnev õhtu veedetud. Praegu, kui ma seda teksti kirjutan, siis mind jälgib selja tagant piinliku täpsusega üks väike ööbik :) (ehk üks kohalik ettekandja). Gestapo :).
Üks päev kõrbesin korralikult ära, sest mul polnud eriti midagi teha, kuna Kats on kuskilt mingi kõhutõve saanud. Loodan, et ta paraneb asap, et siis reisi edasi nautida.
Fibopakk
Me pole siiani aru saanud, et mis värk neil siin nende patjadega on. Põhimõtteliselt on need nii kõvad ja suured, et nende peal magamine toimub nagu sirge seljaga istudes. Iseenesest pole ju vajagi aru saada, miks mingid asjad nii on, nagu nad on, aga hommikuti ülesse tõustes on fibopaki maitse suus küll.
PS! Siin telefonid ei tööta.
PS2! Mind visati siit neti kohast välja, seega ei saa rohkem pilte ülesse laadida :(
Feb 15, 2009
"Absolutely Fabulous"
Kust me siis pooleli jäime. Igal juhul olen ma nende kuue päeva jooksul naernud rohkem kui viimase paari kuu peale kokku. Meil ei lähe päevagi mööda, kus me ei tõuse naerdes ülesse või ei heida sinna magama :). Seega naeru feromoonid on meil igal juhul kehas koguaeg stabiilselt olemas...ei taha teadagi, mis shoki meie keha koju tulles saab...
Nii, aga siis tegemistest. Pooleli jäi seal, kus mu vanemad pidid meile Khao San Rd külla tulema. Kogemata juhtus siis nii, et nad tulid täpselt läbi selle bussijaama, kust meie piletid pidime ostma, seega saime asjad sedasi aetud, et nemad ostsid meile ChiangKhongi bussipiletid ära ja meie ei pidanud seda hullu trippi uuesti läbi elama. Seega lõpp hea, kõik hea. Kokku saades korkisime kohe õlled lahti, sõime natuke ning läksime Päikeseloojangu templit külastama ja viisime vanemad shoppingu tourile. Ise aga mõtlesime kuskil senikaua istuda, aga meile omaselt otsisime lihtsalt õllebaari see 1,5h :). Nad vist ei joo õlut shoppamiste vahel. Jalad rampväsinud jõudsime koju, käisime dušši all ja läksime viuhti sööma. Sõime head soolakala ning jõime kummalisi kokteile. Mingi hetk läksid mu vanemad koju (meie lubaduse saatel, et sööme nendega hommikusööki 9.30) ja meie istusime soome poiste lauda. Peale seda algas meie siin oldu kõige hullem, kuid lahedam peoõhtu. Lõpuks oli meid lauas üle kümne inimese, kõik peale meie poisid: 3 soome poissi, kes just tulid Laosest, 1 New Zelandi tüüp, 2 ameeriklast, 3 inglast ja baari omanik Tšilist (vahepeal oli veel üks soome tüdruk oma sakslasest boyfriendiga). Lõpuks, kui baar kinni pandi, istusime tänavale ja pidu kestis edasi. Jõudsime u 7 hommikul koju. Oma äratuskella või isa sõnumi peale me muidugi ülesse ei tõusnud. Lõpuks, kui isa helistas, siis ehmatusega ajasin endale riided selga ning läksin alla "hommikust sööma". Huh, vot see oli raske kogemus. Kats ei liigutanud ühegi mu häälitsuse peale. Tuppa jõudes keerasin ennast uuesti magama ning silmad tegime lahti u kell kolm päeval. Ka selleks perioodiks polnud kainus meile veel peale tulnud ning me nägime välja täpselt nagu sellest BBC komöödiasarjast "Absolutely Fabulousist" Edwina and Patsi. Olles üle saanud oma kolli-lookist, läksime alla ja mõtlesime, et kuna pikk pikk bussireis on ees, siis lükkame oma pohmelli järgmisesse päeva (õnneks ainult ühe 0,7l õllega). Bussiterminalis võtsime söögid, millest Kats siiamaani räägib kui oma kõige kohutavamast söögikogemusest üldse (tal pidi siiani süda halvaks minema). Meiega ühes bussis istus ka üks Kanada kutt, kes sõitis samuti Laosesse. Ma ei tea, kas see on jetlagist või millest, aga bussis me eriti und ei saanud, see oli suht piinarikas - sõitsime 13h. Ausalt. Meiega oli bussis ka üks tai perekond, kes igakord, kui ma silmad lahti tegin õnnelikult mulle otsa naeratasid, iseenesest ju armas, aga ka suht freaky :). Lao piiri ületamine läks meil ilusasti, oli selgelt näha, et lao inimesed siin just eelkõige ameeriklasi pinnivad - neilt küsiti kõige rohkem piiril raha ning chargiti ka kõikvõimalikke fee-de eest, mida meiega nt ei tehtud. Peale seda ütlesime oma Kanada sõbrale tsau pakaa ja hakkasime uurima, kuidas saame Luang Parangi. Seal oli kolm võimalust: slow boat (10h sõitu), speed boat (6h) või buss (13h). Peale kohutavalt pikka bussireisi sai otsustatud speed boati kasuks (ütlen kohe siia ära, et see oleks pidanud maksma 340 000 kipi, meie aga maksime 425 000). Well...võiks ju mõelda, et speedboat on nagu kaater või nii, aga see oli põhimõtteliselt nagu sõudepaat, kus oli maksimaalselt kahele inimesele 1m x 0,7m (st me istusime kõrvuti nii, et keegi meie vahele poleks mahtunud ja põlved olid kurgu all). Kuna meid visati kohalikke paati, kellel kõigil olid bikekiivrid peas, siis me alguses itsistasime, et mis mõttes sellised kiivrid. No oleme ausad - see oli kõige mugavam asi kogu selle sõidu juures. KÕIK NEED 6H OLID KOHUTAVAD!!! Kuna aga olime päris väsinud, siis jäime päris mitu korda ka sellistes oludes magama - aa...meil puudus ka päikesekreem! Kuna kiiver aga oli L suurus ning väga raske, siis magamajäädes vajus (kukkus) mu suur pea koguaeg ette, taha, vasakule ja paremale. Lõpus tekkis mul täitsa paanika, et äkki see kukub peast vms. Viimastel tundidel valutas kõik juba nii meeletult, et ma mõtlesin sealt paadikesest välja hüpata. Kõik samad mõtted/tunded/valud olid ka Katsil. Tundus, nagu see päev ei lõppe kunagi. Nüüd oleme siis välja puhanud. Püüan teile mingi hetk panna ka pildi, kuidas me seal paadis välja nägime ja magasime...Huh, please "no more"! :)
Kallistades,
Edwina and Patsi
Feb 12, 2009
Sa-wad-dee-ka (naistele) või Sa-wad-dee-krub (meestele)
See tähendab siis tai keeles "tere" :).
Kohale jõudes, kui mina lugesin, siis Kats magas kõht püsti u 5 tundi. Peale seda käisime dušši all ja läksime esimesele linnatripile. Esimene mõte oli miskit hamba alla saada, minu mäletamist mööda kõige odavamasse kohta maha istudes selgus, et süüa ei saa, küll aga on mingi suure õlu promotion käimas, mis tähendas 0,7l õlu 55 bahti, so 15 krooni. Tehtud mõeldud, küsimus "mis süüa?" sai vastuse, et "pohhui see söök". Peale suuri õllesid liikusime järgmisesse kohta, kus mina "salakavalalt" selle 8 kraadise Chang õlu võtsin. Kats, kes ennem keeldus seda õlut proovimast tellis pärast teadmata selle õlu veel kord. Liikusime põhipeotänavat edasi ja sattusime mingisse kohalike pubisse, kus mängis kohalik Spice Girls, kellest tegelikult keegi laulda ei osanud. Kats nagu korralik turist ikka tellis meile arvatavasti selle reisi kõige kallimad kaks Heinekeni - 100 bahti each :). Kuna see bändi kõla oli ikka nii halb, siis me seal kaua ei suutnud olla. Liikusime edasi järgmisesse kohalikke kohta, kus minu wc oleku ajal suutis Kats tellida meile järgmised maailma kalleimad joogid - 4 Smirnoff ice :). Ütleme nii, et peale seda kogust hakkab mul juba pilt natuke ähmasemaks muutuma. Kuna võtsime mõlemad ainult teatud summa kaasa, siis jäi meil peale neid kirveid valikuid alles kahe peale u 40 bahti. Ainuke võimalus oli sinna odavasse õlle kohta tagasi minna, mis siis, et me isegi korra ei mõelnud sellele, et see õlu ju maksis 55 bahti. Istusime mingite suvaliste lauda, kellest üks oli prantsuse rongijuht (vist), kaks inglast ja üks väga pilves hispaanlane. Kaks inglast aitasid meil selle ülejäänud 15 bahti ära maksta (me täpselt ei mäleta, mis moodi, aga...õlu me saime). Wc järjekorras kohtusin ühe tai tüdrukuga, kellele kurtsin, et jubedalt tahaks minna mingitesse kohalike klubisse. Ta kuulas mu mure ära ja mõne hetke pärast ilmus meie laua juurde ühe austraalia kutiga ja küsis, et kas lähme nendega kaasa. Muidugi lähme, polnud küsimustki. See, kuidas me sinna jõudsime, ma täpselt ei tea, aga üks hetk olime Katsiga lava ees, röökisime The Killersi laulude järgi ja tantsisime kohalike tüdrukutega. Kats rabas endale ühe härjapõlvlasest tüdruku, kes oli põlvepikkune ja tantsis enamuse ajast temaga. Kuna meil ju rohkem raha polnud, siis järsku toodi lauale viski koos soodaveega (kes selle kinni maksis vms, me ei tea). Ma ei taha isegi meenutada, kui halb see jook oli. Minu flashbackid sellest peost on aga järgmised, et istusin mingite kohalike lauas ja püüdsin aru saada, kuidas tai keeles "tere" on :). Kõige kirkama kriidi muljet ma raudselt ei jätnud. See kohalik, kellega me sinna läksime, määris meile igasugu sõpru pähe, kellest üks oli ka bändi laulja ning nii mõnegi kohaliku tüdruku kade pilk oli meil :). See selleks, ütleme nii, et hommikul oli ikka enda juttude pärast selgelt häbi. Katsi võttis rajalt maha üks mustanahaline, mille peale pidime sealt klubist põgenema. Kuna me ju ei teadnud, kus me olime, siis eksisime ära. Minu väidete peale "ma tean, et siit!" jõudsime ikka kuskile ummiktänavasse, pimedasse, kust Kats ühelt mehelt lihtsalt vee ära võttis.
Olles kuskil jumal teab kus, hakkasid järsku erinevate turistidega tuktukid seisma jääma ja küsima, et kuhu lähme. Ühe peale me lõpuks ka ronisime. Seal sees oli üks (tundus vähemalt, et tore) prantsuse tüüp, kes oli vist nii mõnegi valge tableti endale kerre tõmmanud. Selle peale, kui ma küsisin, et miks sa druge teed, vastas ta vist suht õige vastuse: "vähemalt ma tean, kus ma elan :)". Well jah, aga ikka. Kuna meil polnud ka selleks hetkeks raha juurde tulnud, siis pidime koju jõudes seifi kallale minema, mina jäin senikauaks tuktuki pandiks.
Hommik EI OLNUD TORE! Mina suutsin ära kaotada meie seifi võtme (mille õnneks ikkagi kätte saime) ning ostsime oma esimese Lao raamatu. Peale seda hakkasime plaanima Lao reisi. Leidsime õige marsuudi ja koha, kust bussipilet osta. Mõeldud tehtud, hakkasime siis bussi ootama, et North side bussijaama minna. Olenemata sellest, et turistiinfost öeldi meile, et sõitke bussiga nr 3, me istusime ikkagi bussile 524. Peale seda, kui olime sinna istunud selgus, et see kohe kindlasti pole õige buss. Vähe sellest, selgus meile veerand tee peal, et meil pole piletite jaoks rahagi kaasas. Seega, sõitsime põhimõtteliselt 3 tundi edasi tagasi, ilma, et oleksime bussi pileteid kätte saanud. Vähemalt see sõit tundus LIKE FOREVER. Pohmellis ja süda paha, süüa ning juua polnud, jõudsime lõpuks ikkagi tagasi... Eile vaatasime kohutavat filmi ja jäime magama. Täna tulevad mu vanemad ja homme paneme Laose poole minekut.
Muah.
KK
Kohale jõudes, kui mina lugesin, siis Kats magas kõht püsti u 5 tundi. Peale seda käisime dušši all ja läksime esimesele linnatripile. Esimene mõte oli miskit hamba alla saada, minu mäletamist mööda kõige odavamasse kohta maha istudes selgus, et süüa ei saa, küll aga on mingi suure õlu promotion käimas, mis tähendas 0,7l õlu 55 bahti, so 15 krooni. Tehtud mõeldud, küsimus "mis süüa?" sai vastuse, et "pohhui see söök". Peale suuri õllesid liikusime järgmisesse kohta, kus mina "salakavalalt" selle 8 kraadise Chang õlu võtsin. Kats, kes ennem keeldus seda õlut proovimast tellis pärast teadmata selle õlu veel kord. Liikusime põhipeotänavat edasi ja sattusime mingisse kohalike pubisse, kus mängis kohalik Spice Girls, kellest tegelikult keegi laulda ei osanud. Kats nagu korralik turist ikka tellis meile arvatavasti selle reisi kõige kallimad kaks Heinekeni - 100 bahti each :). Kuna see bändi kõla oli ikka nii halb, siis me seal kaua ei suutnud olla. Liikusime edasi järgmisesse kohalikke kohta, kus minu wc oleku ajal suutis Kats tellida meile järgmised maailma kalleimad joogid - 4 Smirnoff ice :). Ütleme nii, et peale seda kogust hakkab mul juba pilt natuke ähmasemaks muutuma. Kuna võtsime mõlemad ainult teatud summa kaasa, siis jäi meil peale neid kirveid valikuid alles kahe peale u 40 bahti. Ainuke võimalus oli sinna odavasse õlle kohta tagasi minna, mis siis, et me isegi korra ei mõelnud sellele, et see õlu ju maksis 55 bahti. Istusime mingite suvaliste lauda, kellest üks oli prantsuse rongijuht (vist), kaks inglast ja üks väga pilves hispaanlane. Kaks inglast aitasid meil selle ülejäänud 15 bahti ära maksta (me täpselt ei mäleta, mis moodi, aga...õlu me saime). Wc järjekorras kohtusin ühe tai tüdrukuga, kellele kurtsin, et jubedalt tahaks minna mingitesse kohalike klubisse. Ta kuulas mu mure ära ja mõne hetke pärast ilmus meie laua juurde ühe austraalia kutiga ja küsis, et kas lähme nendega kaasa. Muidugi lähme, polnud küsimustki. See, kuidas me sinna jõudsime, ma täpselt ei tea, aga üks hetk olime Katsiga lava ees, röökisime The Killersi laulude järgi ja tantsisime kohalike tüdrukutega. Kats rabas endale ühe härjapõlvlasest tüdruku, kes oli põlvepikkune ja tantsis enamuse ajast temaga. Kuna meil ju rohkem raha polnud, siis järsku toodi lauale viski koos soodaveega (kes selle kinni maksis vms, me ei tea). Ma ei taha isegi meenutada, kui halb see jook oli. Minu flashbackid sellest peost on aga järgmised, et istusin mingite kohalike lauas ja püüdsin aru saada, kuidas tai keeles "tere" on :). Kõige kirkama kriidi muljet ma raudselt ei jätnud. See kohalik, kellega me sinna läksime, määris meile igasugu sõpru pähe, kellest üks oli ka bändi laulja ning nii mõnegi kohaliku tüdruku kade pilk oli meil :). See selleks, ütleme nii, et hommikul oli ikka enda juttude pärast selgelt häbi. Katsi võttis rajalt maha üks mustanahaline, mille peale pidime sealt klubist põgenema. Kuna me ju ei teadnud, kus me olime, siis eksisime ära. Minu väidete peale "ma tean, et siit!" jõudsime ikka kuskile ummiktänavasse, pimedasse, kust Kats ühelt mehelt lihtsalt vee ära võttis.
Olles kuskil jumal teab kus, hakkasid järsku erinevate turistidega tuktukid seisma jääma ja küsima, et kuhu lähme. Ühe peale me lõpuks ka ronisime. Seal sees oli üks (tundus vähemalt, et tore) prantsuse tüüp, kes oli vist nii mõnegi valge tableti endale kerre tõmmanud. Selle peale, kui ma küsisin, et miks sa druge teed, vastas ta vist suht õige vastuse: "vähemalt ma tean, kus ma elan :)". Well jah, aga ikka. Kuna meil polnud ka selleks hetkeks raha juurde tulnud, siis pidime koju jõudes seifi kallale minema, mina jäin senikauaks tuktuki pandiks.
Hommik EI OLNUD TORE! Mina suutsin ära kaotada meie seifi võtme (mille õnneks ikkagi kätte saime) ning ostsime oma esimese Lao raamatu. Peale seda hakkasime plaanima Lao reisi. Leidsime õige marsuudi ja koha, kust bussipilet osta. Mõeldud tehtud, hakkasime siis bussi ootama, et North side bussijaama minna. Olenemata sellest, et turistiinfost öeldi meile, et sõitke bussiga nr 3, me istusime ikkagi bussile 524. Peale seda, kui olime sinna istunud selgus, et see kohe kindlasti pole õige buss. Vähe sellest, selgus meile veerand tee peal, et meil pole piletite jaoks rahagi kaasas. Seega, sõitsime põhimõtteliselt 3 tundi edasi tagasi, ilma, et oleksime bussi pileteid kätte saanud. Vähemalt see sõit tundus LIKE FOREVER. Pohmellis ja süda paha, süüa ning juua polnud, jõudsime lõpuks ikkagi tagasi... Eile vaatasime kohutavat filmi ja jäime magama. Täna tulevad mu vanemad ja homme paneme Laose poole minekut.
Muah.
KK
Feb 11, 2009
Kats ja Kaidi trippimas
Jõudsime just kohale, vedeleme trussikute väel oma askeetlikus vurriga toas ning mõtleme, mida teile kirjutada :).
Tallinna lennujaamas sai siis kiirelt paar siidrit sisse libistatud ning lennukile mindud. Olenemata sellest, et mina vihtusin eelnevalt endale ühe salati sisse, oli meil selline nälg, et kui võileibu jagama hakati, siis enne, kui võileivad üldse meie ette pandi, olid need juba meie poolt söödud. Ühel mehel hakkas meist kahju vms, sest ta pakkus oma võileiba meile, mille me muidugi lahkelt vastu võtsime. Ma alguses püüdsin viisakalt käituda, kuid Kats käskis kohe vastu võtta. Seega võileib "my friend still wants it" jäi meie kotti ja hiljem kukkus põrandale.
Lennul Tallinn Amsterdam suutsime muidugi ka paanika tekitada, sest arvasime, et jääme oma Amsterdam Bangkok lennult maha. Meie mäletamist mööda oli meil u pool tundi aega. Tekitasime seal korraliku paanika, et peame jooksma ja nad võiks helistada või meile lennutranspordi muretseda. Üks stjuardess püüdis meid küll maha rahustada ja öelda, et meil on u tund aega aega, aga looooomulikult omades eestlasliku skeptitsismi me teda ei uskuda. Miks peakski ju? Me teame alati paremini kui kõik teised :)? Vähe sellest pakkus see maharahustadapüüdnud stjuardess meile vaatamiseks enne lennukist väljumist cock:)pitti. Kas ta siis ei näinud, et meie stardivalmis positsioonid olid väga ärritatud kella ajast :)? Meie mõistamatute pilkude ning Katsi kõvahäälsele "Mis mõttes?" saatel me sealt lõpuks väljusime, vaatamata siis kapteneid. Igal juhul hakkasime siis ühest lennujaama otsast teise jooksma. Tollist jooksime nagu narkokullerid lihtsalt läbi, nii et kontrollijatel ainult tukk tuulest viltu kiskus. Põhimõtteliselt kohal olles selgus, et aega oli tõesti umbes tund :). Kats pidi veel kikivarvul jooksma, sest ta tossud natuke hõõrusid, mille tõttu ta nüüd suht sääremarja piinades on. Pagasi/passikontrollis me ainult naersime - ütleme nii, et kõik olid suhteliselt kindlad, et me pole Amsterdamist tulnud ilma mõnuaineid proovimata.
Amsterdami-Bangkoki lennukil istus meie kolmesesse rivvi eestlasest Ott, kes on Viljandis tennise treener ning tahapoole tema üle jäänud eestlasest sõbrad. Olime kogu lennuki peale ainukesed eestlased ja need sattusid kõik ühte kohta. Nad kutsusid meid rõõmsalt Kambodžasse, mille üle me veel niiehknaa kaalume.
Raporteerime varsti jälle.
Teile seniks aga edu.
PS! Siin on 33 kraadi sooja ja ma lihtsalt ei või kui võrratu :)
KK
Tallinna lennujaamas sai siis kiirelt paar siidrit sisse libistatud ning lennukile mindud. Olenemata sellest, et mina vihtusin eelnevalt endale ühe salati sisse, oli meil selline nälg, et kui võileibu jagama hakati, siis enne, kui võileivad üldse meie ette pandi, olid need juba meie poolt söödud. Ühel mehel hakkas meist kahju vms, sest ta pakkus oma võileiba meile, mille me muidugi lahkelt vastu võtsime. Ma alguses püüdsin viisakalt käituda, kuid Kats käskis kohe vastu võtta. Seega võileib "my friend still wants it" jäi meie kotti ja hiljem kukkus põrandale.
Lennul Tallinn Amsterdam suutsime muidugi ka paanika tekitada, sest arvasime, et jääme oma Amsterdam Bangkok lennult maha. Meie mäletamist mööda oli meil u pool tundi aega. Tekitasime seal korraliku paanika, et peame jooksma ja nad võiks helistada või meile lennutranspordi muretseda. Üks stjuardess püüdis meid küll maha rahustada ja öelda, et meil on u tund aega aega, aga looooomulikult omades eestlasliku skeptitsismi me teda ei uskuda. Miks peakski ju? Me teame alati paremini kui kõik teised :)? Vähe sellest pakkus see maharahustadapüüdnud stjuardess meile vaatamiseks enne lennukist väljumist cock:)pitti. Kas ta siis ei näinud, et meie stardivalmis positsioonid olid väga ärritatud kella ajast :)? Meie mõistamatute pilkude ning Katsi kõvahäälsele "Mis mõttes?" saatel me sealt lõpuks väljusime, vaatamata siis kapteneid. Igal juhul hakkasime siis ühest lennujaama otsast teise jooksma. Tollist jooksime nagu narkokullerid lihtsalt läbi, nii et kontrollijatel ainult tukk tuulest viltu kiskus. Põhimõtteliselt kohal olles selgus, et aega oli tõesti umbes tund :). Kats pidi veel kikivarvul jooksma, sest ta tossud natuke hõõrusid, mille tõttu ta nüüd suht sääremarja piinades on. Pagasi/passikontrollis me ainult naersime - ütleme nii, et kõik olid suhteliselt kindlad, et me pole Amsterdamist tulnud ilma mõnuaineid proovimata.
Amsterdami-Bangkoki lennukil istus meie kolmesesse rivvi eestlasest Ott, kes on Viljandis tennise treener ning tahapoole tema üle jäänud eestlasest sõbrad. Olime kogu lennuki peale ainukesed eestlased ja need sattusid kõik ühte kohta. Nad kutsusid meid rõõmsalt Kambodžasse, mille üle me veel niiehknaa kaalume.
Raporteerime varsti jälle.
Teile seniks aga edu.
PS! Siin on 33 kraadi sooja ja ma lihtsalt ei või kui võrratu :)
KK
May 8, 2008
Life CAN be a bitch if You are alone
Nii nii, viimastel paevadel hakkab siis koitma ka kogu "enda avastamise" pahupool. Ytleme nii, et viimased kaks paeva on mu elu yhed imelikumad olnud.
Koh Changi viimasel paeval sain tuttavaks paris toreda seltskonnaga, koik olid nn yksikrandajd: ameeriklane, taanlane, hollandlane ja sakslane. Peaegu kiskus ara peoks koos rahupiibu ning olledega, kuid eelviimane bussireis Koh Changile oli liiga hasti ja valusalt meeles. Viimasel paeval sain ka tuttavaks yhe kohaliku tatoomeistriga, kes mu 5 kuud vastu pidanud sussi ombles :). Vaga tore ja tanulik olen talle, jagasin temaga roomsalt tunde chom chome ja vaatasin ta toid...taitsa tore oli. Eelviimane paev kaisin snorgeldamas, kuna asi oli suhteliselt kallis ja tegemist peaks olema paris hea sukeldusmisfirmaga, siis olin paris entusiastlik. Niiiiiiiii...paadireis osutus mulle toeliseks piinaks, sest lisaks mulle oli ka yhel vene perel nii halb olla, et koik yle parda-aare oksendasid :). Kui ma lopuks esimesse snorgeldamiskohta joudsin, olid seal lained nii suured, et ma kartsin. Pistsin lifewesti selga ja hyppasin vette. Lained loksutasid nii, et appi appi (vaga suur torm oli), teine snorgeldamiskoht oli aga imeline ning vahepealne peatus ja lainete puudumine saarte vahel tegid ka olemise oluliselt paremaks. Ujusin nagu akvaariumis, ma pole elus nii palju lahedaid kalu nainud ja niimoodi, et nad su silmadekorgusel ujuvad. Vaga age! Kordan, see oli age. Reisil sain tuttavaks yhe paariga, kes elab ameerikas, kuid mees on indiast parit ja naine taanist. Selle mehega sai siis terve tagsitee vesteldud teemal ameerika ja sojad, eesti ja vene. Taitsa ponev oli ning moistus sai ka natuke juurde. Lisaks sain tuttavaks yhe hollandipariga, kes mooda aasiat kaib ja inglise keelt opetab.
Yks vaike iroonianurgake ka, minu suhteliselt kallis bungalows, kus seekord oli ka sees soe vesi, elasid selles samas soojaveega dussi ning wcruumis minu armsad sobrad prussakad.Yks oo, kui ma koju tulin, avastasin ma puhtselge prussakaporno oma peldikust, ausalt, selle kohta ytleks kyll nasty motherfucker oli see vark :). Vabandust koikide emade ees, aga no appi appi appi, molemad oli u 3 cm suurused ja yksteise kyljes kinni (ma muuseas ei teadnudki, et nad ka seksivad :))... Nii vahe siis sellest, mul tuli ju oosel u 3 korda pissihada (ma pakun, et mu adrenaliin soovis alateadlikult verre minna)...siis, kui nad paaritasid, motlesin, et okei...vahemalt nad vaga ei saa liikuda, sest nad on yksteise kyljes kinni...tegin oma hada kiirelt ara ja viuhti voodisse. Viimane kord neid enam polnud, kuid ukseprao vahel oli see rove arvatavasti mune tais emane, kes vaga liikuda ei suutnud. Nii nii...olen yksi, peaaegu hommik ja see rove putukas on mu wc poti ja pissihada vahel. Votsin siis ouest kivi ja motlesin ta ara tappa, aga ma ei suutnud, no kui suur voib yks rovedik olla?? Onneks suutsin ta ajada oma kanalisatsiooniauku, lasin 10 minutit jalad ristis vett peale ja toppisin kivi ette. Kuid, olukord nouab ju alati lahendust, mille ma ka leidsin, igakord ennem, kui wc laksin, koputasin kiviga uksele ja seintele ning enam me yksteist ei kohanud. Tanud selle eest!
Selline vaheseik siis siia.
Igal juhul tulin siis 7ndal onnelikult oma 10h bussiga Bangkoki, panin asjad ara, soin ja siis avastasin, et ka mu ainuke austraalia ajutine kaart on kadunud. Pohimotteliselt tegelesin terve ohtu sellega, et kust ma raha saan, sest trahv oli ju vaja ara maksta. Lahendusi leidsin u 3, millest yks ka koige toenaolisem tundus (aitah Siim!), hiljem tuli valja, et teised polnudki voimalikud. Laksin varakult magama, sest tahtsin jargmine paev Barcelonasse minekuks ju puhanud ja ilus olla. U kell 3 helistab mulle ode, kes kysib, et oot, millise lennuga ma tapsemalt tulema pean? Pohimotteliselt vaatasin ma oma lennuaegu valesti ja mu lend oli juba ammu startinud. Jah, aitah, absoluutselt! Magasin oma lennu maha. Nutetud silmadega (sest olin juba nii valmis Kristelit, Toomast, Mariat ja Georgi nagema, et see oli taielik piin). Vahklesin natuke voodis, tousin pysti ja laksin skype. Jumal olgu tanatud, et ma seda tegin. Onneks sain natuke alla 1000 krooni eest endale selleks laupaeva ooseks uue pileti buukitud, sest, kui ma seda kontorist laksin valja ostma, pakkus ta esimese ajana mulle 18. maid, sest muud ajad olid juba koik inimeste poolt ara broneeritud! Jumal siiski vahel armastab mind (voi monitab vahelduva onnega). Siin ma siis ikka olen. Ja ennem ma ei tee selle kohapealt suud lahti, kui olen hispaanias, Kristeli ja Toomase kodus.
Tana siis, olles maganud 4 tundi motlesin, et lahen oobazaarile (kus kaivad pohimotteliselt ainult kohalikud). Moeldud, tehtud, soitsin siis paadiga sinna. Kohale joudes nagin, et nad alles panevad seda turgu pysti. Nagin, et u 500 m parast on yks suur hotellimoodi maja ning maletamistmooda oli seal all ka restoran. Motlesin vaikese kohvi ootamise jaoks ara juua. Jalutasin siis hotelli poole ja mida edasi ma jalutasin, seda pimedamaks tanavad laksid. Yhe nurga peal oli yks vaike koduputka, mille ees oli umbes tapselt 7 purjus tuktuki-, rolleri- ja ma ei tea veel mille juhti. Alguses lasid nad lihtsalt hyyete saatel mu labi, kuid nn hotellini joudes selgus, et see on hoopis kohalikke rikkurite korterelamu, kuhu ei lasta kedagi sisse. Hingasin sisse ja motlesin vaga enesekindlalt nende eest uuesti labi minna (u nagu kurja koera korvalt, keda sa tegelikult meeletult kardad). Jarsku olid nad mu ymber ning koik seletasid midagi ja puudutasid mind. Ytleme nii, et olen oma elus oluliselt vahem kartnud kui see hetk: suhteliselt pime, kedagi teist peale nende purjus kohalike pole ja neid on 7. Naeratasin ytlesin taikeeles "aitah aitah", sest nad vist pyydsid mind igale poole juhendada ning sammusin kiirelt minema, kylmhigi otsaees. Ma pean sydamest tunnistama, et ma pole ammu ammu nii kartnud, nagu ma seda praegu tegin. Tulin ruttu ara, sest see emotsioon oli lihtsalt rove, nagemata tegelikult seda, mida ma tahtsin :(.
Vahel on yksi olla toeline bitch. Pead ikka tugev olema, et selle koigega toime tulla. Kurat kyll...selline reisi lopp :), sams, minuga pole igav voi mis :)?
Riided ja jalanoud on siin sigaodavad! Piin, jarjekordne.
Koh Changi viimasel paeval sain tuttavaks paris toreda seltskonnaga, koik olid nn yksikrandajd: ameeriklane, taanlane, hollandlane ja sakslane. Peaegu kiskus ara peoks koos rahupiibu ning olledega, kuid eelviimane bussireis Koh Changile oli liiga hasti ja valusalt meeles. Viimasel paeval sain ka tuttavaks yhe kohaliku tatoomeistriga, kes mu 5 kuud vastu pidanud sussi ombles :). Vaga tore ja tanulik olen talle, jagasin temaga roomsalt tunde chom chome ja vaatasin ta toid...taitsa tore oli. Eelviimane paev kaisin snorgeldamas, kuna asi oli suhteliselt kallis ja tegemist peaks olema paris hea sukeldusmisfirmaga, siis olin paris entusiastlik. Niiiiiiiii...paadireis osutus mulle toeliseks piinaks, sest lisaks mulle oli ka yhel vene perel nii halb olla, et koik yle parda-aare oksendasid :). Kui ma lopuks esimesse snorgeldamiskohta joudsin, olid seal lained nii suured, et ma kartsin. Pistsin lifewesti selga ja hyppasin vette. Lained loksutasid nii, et appi appi (vaga suur torm oli), teine snorgeldamiskoht oli aga imeline ning vahepealne peatus ja lainete puudumine saarte vahel tegid ka olemise oluliselt paremaks. Ujusin nagu akvaariumis, ma pole elus nii palju lahedaid kalu nainud ja niimoodi, et nad su silmadekorgusel ujuvad. Vaga age! Kordan, see oli age. Reisil sain tuttavaks yhe paariga, kes elab ameerikas, kuid mees on indiast parit ja naine taanist. Selle mehega sai siis terve tagsitee vesteldud teemal ameerika ja sojad, eesti ja vene. Taitsa ponev oli ning moistus sai ka natuke juurde. Lisaks sain tuttavaks yhe hollandipariga, kes mooda aasiat kaib ja inglise keelt opetab.
Yks vaike iroonianurgake ka, minu suhteliselt kallis bungalows, kus seekord oli ka sees soe vesi, elasid selles samas soojaveega dussi ning wcruumis minu armsad sobrad prussakad.Yks oo, kui ma koju tulin, avastasin ma puhtselge prussakaporno oma peldikust, ausalt, selle kohta ytleks kyll nasty motherfucker oli see vark :). Vabandust koikide emade ees, aga no appi appi appi, molemad oli u 3 cm suurused ja yksteise kyljes kinni (ma muuseas ei teadnudki, et nad ka seksivad :))... Nii vahe siis sellest, mul tuli ju oosel u 3 korda pissihada (ma pakun, et mu adrenaliin soovis alateadlikult verre minna)...siis, kui nad paaritasid, motlesin, et okei...vahemalt nad vaga ei saa liikuda, sest nad on yksteise kyljes kinni...tegin oma hada kiirelt ara ja viuhti voodisse. Viimane kord neid enam polnud, kuid ukseprao vahel oli see rove arvatavasti mune tais emane, kes vaga liikuda ei suutnud. Nii nii...olen yksi, peaaegu hommik ja see rove putukas on mu wc poti ja pissihada vahel. Votsin siis ouest kivi ja motlesin ta ara tappa, aga ma ei suutnud, no kui suur voib yks rovedik olla?? Onneks suutsin ta ajada oma kanalisatsiooniauku, lasin 10 minutit jalad ristis vett peale ja toppisin kivi ette. Kuid, olukord nouab ju alati lahendust, mille ma ka leidsin, igakord ennem, kui wc laksin, koputasin kiviga uksele ja seintele ning enam me yksteist ei kohanud. Tanud selle eest!
Selline vaheseik siis siia.
Igal juhul tulin siis 7ndal onnelikult oma 10h bussiga Bangkoki, panin asjad ara, soin ja siis avastasin, et ka mu ainuke austraalia ajutine kaart on kadunud. Pohimotteliselt tegelesin terve ohtu sellega, et kust ma raha saan, sest trahv oli ju vaja ara maksta. Lahendusi leidsin u 3, millest yks ka koige toenaolisem tundus (aitah Siim!), hiljem tuli valja, et teised polnudki voimalikud. Laksin varakult magama, sest tahtsin jargmine paev Barcelonasse minekuks ju puhanud ja ilus olla. U kell 3 helistab mulle ode, kes kysib, et oot, millise lennuga ma tapsemalt tulema pean? Pohimotteliselt vaatasin ma oma lennuaegu valesti ja mu lend oli juba ammu startinud. Jah, aitah, absoluutselt! Magasin oma lennu maha. Nutetud silmadega (sest olin juba nii valmis Kristelit, Toomast, Mariat ja Georgi nagema, et see oli taielik piin). Vahklesin natuke voodis, tousin pysti ja laksin skype. Jumal olgu tanatud, et ma seda tegin. Onneks sain natuke alla 1000 krooni eest endale selleks laupaeva ooseks uue pileti buukitud, sest, kui ma seda kontorist laksin valja ostma, pakkus ta esimese ajana mulle 18. maid, sest muud ajad olid juba koik inimeste poolt ara broneeritud! Jumal siiski vahel armastab mind (voi monitab vahelduva onnega). Siin ma siis ikka olen. Ja ennem ma ei tee selle kohapealt suud lahti, kui olen hispaanias, Kristeli ja Toomase kodus.
Tana siis, olles maganud 4 tundi motlesin, et lahen oobazaarile (kus kaivad pohimotteliselt ainult kohalikud). Moeldud, tehtud, soitsin siis paadiga sinna. Kohale joudes nagin, et nad alles panevad seda turgu pysti. Nagin, et u 500 m parast on yks suur hotellimoodi maja ning maletamistmooda oli seal all ka restoran. Motlesin vaikese kohvi ootamise jaoks ara juua. Jalutasin siis hotelli poole ja mida edasi ma jalutasin, seda pimedamaks tanavad laksid. Yhe nurga peal oli yks vaike koduputka, mille ees oli umbes tapselt 7 purjus tuktuki-, rolleri- ja ma ei tea veel mille juhti. Alguses lasid nad lihtsalt hyyete saatel mu labi, kuid nn hotellini joudes selgus, et see on hoopis kohalikke rikkurite korterelamu, kuhu ei lasta kedagi sisse. Hingasin sisse ja motlesin vaga enesekindlalt nende eest uuesti labi minna (u nagu kurja koera korvalt, keda sa tegelikult meeletult kardad). Jarsku olid nad mu ymber ning koik seletasid midagi ja puudutasid mind. Ytleme nii, et olen oma elus oluliselt vahem kartnud kui see hetk: suhteliselt pime, kedagi teist peale nende purjus kohalike pole ja neid on 7. Naeratasin ytlesin taikeeles "aitah aitah", sest nad vist pyydsid mind igale poole juhendada ning sammusin kiirelt minema, kylmhigi otsaees. Ma pean sydamest tunnistama, et ma pole ammu ammu nii kartnud, nagu ma seda praegu tegin. Tulin ruttu ara, sest see emotsioon oli lihtsalt rove, nagemata tegelikult seda, mida ma tahtsin :(.
Vahel on yksi olla toeline bitch. Pead ikka tugev olema, et selle koigega toime tulla. Kurat kyll...selline reisi lopp :), sams, minuga pole igav voi mis :)?
Riided ja jalanoud on siin sigaodavad! Piin, jarjekordne.
Subscribe to:
Posts (Atom)
